Esilekutsumiselt saadeti mind koju. Arst, kes seal neid otsuseid tegi ei näinud mind mõtet hoida seal kuna tuhud vaibusid.
Härra sõitis pisi preiliga mulle järgi ja autos tekkis mul mõte et võiks minna räägusse sööma. Mõeldud - tehtud. Kõht oli juba mõnusalt tühi ja polnud siin pikka mõtlemist. Teel kodu poole uurisin kaasalt, et kas ta Lidlisse ei tahaks minna. Seal oli müügis tolnuimeja, mida osta tahtsime. Kahjuks on see juba igalt poolt otsas ja ilmselt me jäime sellest seekord ilma. Lidlist krabasin ka paar liha ja täiendasin haiglakoti snäkke... Reedel ju uus esilekutsumine ja mine tea, kuidas seal söögiga on. See nüüd takkajärgi vaadates oli imelinr otsus. Poes olles olid siiski nõrgad valud. Vahepeal pidi Härra minust kinni hoidma ja ootama kuni valu kaob.
Tolmuimejat meil aga vaja on ja Lidli kõrval on euronicsi outlet, kuhu otsustasime jalutada.
Seal ringi vaadates hõikab mulle keegi: "nooh viimse päeva jalutaja!"
Ei keegi muu kui noorusaja sõber! Ta oli oma perega samuti poes ringi uurimas. Läksin vana sõpra muidugi kallistama. Ega ta mainis, et ei tea, ei julge kallistadagi, äkki plahvatan 😂.
Rääkisime paar sõna juttu ja siis Härra ütles, et hakkame vaikselt liikuma. Astusin kaks sammu ja tundsin prõksatust. Tugevat ja selget.
Mis see nüüd oli??
Astusin kaks sammu ja tunnen kuidas miski voolad mööda mu jalgu alla... Kerge analüüsi tulemusel sain aru - ei... Ma ei pissinud praegu omale püksi. Väike Lelia võib seda küll öelda, et see juhtus 😂. Astun veel kaks sammu ja tunnen kuidas seda kõike veel rohkem alla voolab.
"Kallis... Meil on probleem" - teatasin abikaasale: " mul on nüüd püksid läbimärjad"
Mees vaatab mind ja naerab. Jõuame poe uksest välja ja oh Sa vana... See oli valu, mis jõrgnes... Äkki läksid valud nii intensiivseks (isegi praegu seda kirja pannes tõmbub alakeha kergelt krampi).
Poest jõudsin välja ja isegi, kui kiiresti tegime siis jõudsin lausa kaks korda valutada ja juurde lekkida. Kiire otsus, et Härra toob auto ja pisike Lelia saab niikaua poe ümbruses mütata oli lausa hädavajalik.
Auto saabumiseni jõudsin taaskord üle elada kaks valu. Otsustasime minna koju ja vahetada mu püksid. Öeldaksd, et vette puhkemisest alates on aega ca 12h kodus valutada.
Vetsus avastasin aga, et veed ei olnud läbipaistvad ja nähes juba väga väga mureliku empsi, kes on valmis ise mu eest haiglasse sõdima tulla sõitsime tagasi haiglasse.
Läbivaatustoas ei olnud veed ka enam punakad vaid rohelised. Kiiresti saadeti mind sünnitustuppa ja pandi ktg külge, et lapse südant jälgida. Ämmaemand tegi veel üht koma teist aga ma juba valutasin... Mõnuga... Seega ei keskendunud enam niiväga ümbritsevale.
Ühel hetkel tunnen et valudega käivad kaasas pressid. Väga väga tugevad pressid. Hõrra tõi ämmaka seda vaatama. Ma olin äkki haiglas olnud 2h ja midagi peale ning valutanud. Dr vaatas mind ja ütles, et avatus 3cm. Aga pressib tõesti kõvasti. Otsustati teha epidural, et lasta kehalnja mul veidi lõõgastuda. 3h hiljem peale haiglasse jõudmist oli mul epiduraal. See oli imeline otsus... Ma tundsin kuidas keha muutub vähe vabamaks. Tundsin küll survetunnet aga mitte nii hullult. Kriipima jäi üks arst, kes ukse vahelt piilus ja pool kurjalt keelas mul pressi tunnet eirata aga mida ma teen, kui keha pressib?
Ma üritasin magama jääda. Uni oli nii suur. Härra just sulges silmad teadmisega, et siin lõheb kaua. Epi all ei tohiks olla ka presse tunda väidetavalt seega mõtlesin, et jess saan veidike puhata nüüd. Ja siis tunnen, et tuleb nii tugev press. Ja veel, ja veeel... Aina tugevamaks läheb. Mida ta pressib kui avatust pole? Oli minj suur küsimus. Ämmaemand jooksis kohale ja palus mul selili minna. Tuli press ja ta katsus avatust. Nonii, avatus 10cm ja beebile anti roheline tuli. Küsiti, et milline oleks asend, kus sünnitada soovin. Ma tahtsin beebit välja saada... Aga selili asend oli kindel ei... Laualt sga tundsin, et liikuda ei jaksanud seega otsustasin koera asendi kasuks. Kõhu alla pandi veel kott tool ja päris mugav asend oli.
ÄE lubas, et nüüd kui pressi tunne tuleb, et nüüd võib pressida. See tuli... Tuli veel ja tuli veel... Ma tundsin pead läbimas mu alakeha. Kõmm.. Ja pea oli väljas... Täiesti pael... Pea oli väljas. Ma värisesin. ÄE lubas, et kui uuesti tuleb tunne peale, siis pean tegema täpselt sama moodi. Läks veidi aega. Hingasin ja oii pekki... Tuli tunne. Terve kõht tõmbus krampi ja ma lükkasin. ÄE ei lubanud veel lõpetada ja ütles, et üks kord veel. Ja ma tundsin kuidas kogu see beebi sealt justkui välj voolas. 15 minutit hiljem oli beebi käes. Ma hingasin, värisesin ja isehi pisarad voolasid. Äe palus selili keerata aga seda ma ei suutnud. Ütlesin, et hetke lõheb aega.
Dr Silla -Vunk lasi mul ennast hetke koguda ja nõnda ma siks värisevate jalgade ja kõtega ennast selili ajasin. Beebi pandi mu kõhu peale ja tekkide alla. ÄE siblis ringi ja tegi omi asjatoimetusi. Jäime hetkeks ka üksinda. Ma ei pannud enam kedagi väga tähele, sest nu kõhupeal puhkas teine ime. Pisike vääksu.
Need emotsioonid ja tunded, mis valdavad peale seda, kui beebi kõhu peale pannakse on ülimad. See on komplekt miljonist emotsioonist, mida ma kirjagi panna ei oska. Siis tuli palatisse üks armas naine Julia. (Nime pidin hiljem küsima ÄE käest.) ta tegi mind puhtaks ja nii armsalt rääkis minuga. Rääkis beebiga, tegi pilte ja üldse haldas hetkeks kogu ruumi toimimist. Pani välja mingeid asju ja toimetas ringi. Siis tuli arst mind üle vaatama ja kokku õmblema. Beebit samal ajal kaaluti ja mõõdeti ning pandi kõik kirja.
Issi sai beebi omale kaissu ja tehti vitamiini süst. See kõik võttis tegelt meeletu aja. Üle tunni afa minu jaoks oli see vaid hetk, kuni beebile süüa anda sain.
Sooviks oli saada perepalat, isegi kui härra koju tõttas, et mu emme lapsevalvest vabastada. Mõte perepalatist, kus sees on wc tundub meeldivam, kui koridori peale vetsu joosta. Isrgi kui ma ei pea olema siin kaua siis sellegi poolest meeldib see mõte rohkem.
Sain ka punktitabelisse punkti kirja. Päeva esimene beebi 🥹🥹. Palatisse tuli kihe üks arst tablettidega... Jälle see raud 😅... Rääkis paar sõna ja lasi mul rahus toimetada. Kui Leliaga oli hirm ja ma ei maganud need kolm päeva haiglas, kartes beebi pärast siis Lorelyle panin tissi suhu ja uinusin... Oli see vast päev. Oli see alles kogemus 🤯...
Lorely sündis siia ilma nabanöör kaks korda ümber kaela ja lisaks omakorda veel ümber jala. Tulekuga läks tal lõpus kuidagi väga väga kiireks. Tuhude ajal juba olid pressid tänu millele ka epi tehti.
Kuupäev 16.05
Kell 00.19
Kaal 3045
Pikkus 49
Meie ime number 2 😍. Küll tal hakkas tulekuga kiire 🫣.
